Pressinõukogu arutas Marika Korolev-Pihelpuu kaebust Postimehes 10. oktoobril 2018 ilmunud artikli „Korolev osutus ka laimajaks“ peale ja otsustas, et leht ei rikkunud head ajakirjandustava.

Artikkel räägib sellest, et netikommentaatorite üle kohtuvõidu saavutanud Marika Korolev-Pihelpuu saatis aastaid tagasi välisministeeriumisse laimukirju ja jäi seetõttu 2016. aastal kohtus kaotajaks. Artiklis antakse sõna ka Marika Korolev-Pihelpuule.

Marika Korolev-Pihelpuu kaebas Pressinõukogule, et artikkel sisaldab ebaõigeid faktiväiteid (väited, et kaebaja jäi kohtus kaotajapooleks ja et Kersti Eensaar-Rannu võeti ministeeriumi sisekomisjoni pihtide vahele kaebaja kirjade pärast), leht keeldus neid parandamast ja kaebaja vastulauset avaldamast. Kaebaja ei ole rahul, et ajakirjaniku esitatud neli küsimust olid juba eelnevalt hukkamõistva tooniga ja esitatud mitte tõe väljaselgitamise sooviga, vaid formaalselt. Kaebaja märkis, et ajakirjanik ei saanud kinniseks kuulutatud menetluse andmeid kontrollida ja kaebaja käest ta neid fakte ei küsinud.

Postimees vastas Pressinõukogule, et ajakirjanik uuris ja suhtles kõigi kättesaadavate ja asjassepuutuvate inimeste ja materjalidega. Leht lisas, et kaebaja kommentaar jõudis lugejateni sama artikli juures nii paber- kui ka võrguväljaandes. Leht märkis, et toimetuse käsutuses on allikad, mis kinnitavad avaldatud materjali faktitäpsust. Postimees selgitas, et toimetusele saadetud kaebaja kirjalikul pöördumisel puudusid vastulause tunnused ja seetõttu ei näinud toimetus vajadust selle avaldamiseks.

Pressinõukogu otsustas, et Postimees ei eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Pressinõukogu hinnangul on teema tõstatamine avalikkuses põhjendatud, Pressinõukogul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid ning artiklis saavad kõik osapooled sõna.

Pressinõukogu hinnangul on toimetusel õigus keelduda vastulause avaldamisest, kui toimetus leiab, et see ei vasta vastulause nõuetele või ei ole kaebajal vastulauseks alust.