Tallinn, 17. oktoober 1999. EALLi soovitusi 17. oktoobri 1999 kohalike valimiste eelseks perioodiks.

Ajalehtedes juhib valimiskampaania kajastamist eneseregulatsioon, mitte seadus, nagu ringhäälingus. Valimiste eel kasvab ajakirjanduse roll märkimisväärselt, võrreldes valimiste vahelise ajaga. Kuid samuti kasvab poliitiliste jõudude ja kandidaatide surve ajakirjandusele, mis võib ajakirjanduse tasakaalust välja viia.

Paljude maade praktika on näidanud, et nende kahe vastasjõuga väärikalt toime tulemiseks on toimetustel otstarbekas kehtestada kindlad valimiste kajastamise reeglid, mis tehakse leheveergudel teatavaks nii lugejatele-valijatele kui kandidaatidele.

Ringhäälingunõukogu on Eesti Raadiole ja ETVle kehtestanud valimiskampaania perioodi alguseks 16.septembri, kuna eelneval päeval on viimane võimalus saadikukandidaatidel esitada kandideerimiset loobumise avaldusi. Kuigi antud otsus ajalehti ei puuduta, võivad lehed samuti alustada valimiseelsete reeglite rakendamist samast päevast. Loogilisem tundub siiski 13.september, kuna eelmisel päeval lõpeb kandidaatide registreerimine.

Valimiseelse ajakirjanduse põhireeglid:

**Hea ajakirjandustava näeb ette, et ennast sõltumatuks nimetavas ajalehes saavad kandidaadid sõna võimalikult võrdsetel tingimustel. Avalikult parteilise orientatsiooniga väljaande jaoks see reegel ei kehti.

**Tasuliste materjalide märgistamine. Lugejale peab olema selge, milline on tasutud materjal ja milline on poliitiline reklaamtekst. Reklaamtekste avaldatakse vastavatel lehekülgedel, mitte uudisartiklite ja arvamuslugude vahel. Hea ajakirjandustava ei näe ette ajakirjandusstiilis materjalide avaldamist reklaamidena (näiteks toimetuse töötaja poolt allkirjastatud intervjuu kandidaadiga, mis esmapilgul jätab mulje ajakirjanduslikust materjalist).

**Hoiduda ka lausreklaami vastandist – liigsest reglementeerimisest ja apteegikaaluga mõõtmisest. Muidu võib kahjustatud saada normaalne avalik väitlus, mis on valimiseelse elu lahutamatu osa. Toimetus otsustab, kust läheb joon ajakirjandusliku materjali ja poliitilise reklaami vahel. Kuid enne raha sissekasseerimist võib mõelda järgmise üle. Ülemäärane maksustamine ei lase tekkida avalikul poliitilisel debatil. Vastavalt oma profiilile võib iga ajaleht fikseerida, missugune on valimiseelse väitluse maht, mida ajaleht kui kommunikatsioonivahend enda kanda võtab. Ülejäänu kvalifitseerub poliitilise reklaamina.

**Teravdatud tähelepanu uudisväärtuse tuvastamisele. Valimiseelsel perioodil on vaja hoolikamalt kui muidu kaaluda, kas on tegemist tõelise uudisega või propagandatrikiga.

**Loomulikult kehtib ka valimiste ajal printsiip, mida hea ajakirjandus kogu aeg järgib: uudised ja arvamused on eristatud. See tähendab, et lugeja peab valiku tegemiseks saama lugeda kandidaatide seisukohti ka ehedal kujul, nii nagu nad ise neid väljendavad (kas otsetsitaatidena uudisloos või kandidaatide poolt kirjutatud artiklitena). Toimetus saab neid seisukohti hinnata ja analüüsida juhtkirjades, kuid hea ajakirjandustava ei luba lugejat jätta algmaterjalita (st lugeja suhtes pole aus, kui talle kommenteeritakse pikalt mingit sündmust või väidet, mida leht uudise kujul avaldanud pole).

USAs mitmete viimaste valimiste puhul korraldatud uurimused näitavad, et lugejad nõuavad rohkem “toormaterjali”. “Ajakirjanikud kommenteerivad liiga palju ja annavad liiga vähe edasi seda, mis tegelikult juhtus,” öeldakse Freedom Forumi 1996. a. USA valimiste meediauurimuses.

**Ka sõltumatuna esinev väljaanne saab oma sümpaatiat välja näidata, toetades juhtkirjas mingit konkreetset erakonda. Kuid hea ajakirjandustava järgi säilitatakse uudisveergudel ikkagi võrdsuse ja igakülgsuse põhimõte.

**Et mitte kahjustada ajakirjanduse usaldusväärsust, ei tööta kandideerivad žurnalistid tavaliselt valimisperioodil poliitika- ega uudisajakirjanikena, vaid tegelevad muude valdkondade või nn kaadritaguse tööga (tekstide toimetamine jms). Samuti kahjustab pressi sõltumatut vaatlejarolli poliitiliste parteidega seotud isikute pendeldamine ajakirjanikutöö ja parteipoliitiku ameti vahel.

1995.a. Riigikogu valimiste meediakajastust uurinud Euroopa Ajakirjandusinstituut kirjutas oma kokkuvõtvas raportis Eesti kohta: “Üldiselt kajastasid kõik ajakirjandusväljaanded valimisi laialdaselt.” Kuid samas lisati: “Mõningad ajalehed (…) lubasid endale kinnimakstud intervjuusid, programme ja artikleid. Kõigele lisaks jäeti väga sageli märkimata, et tegu on kinnimakstud materjaliga. Taoline kommertsialiseerumine on üsna tavaline mõnedes endistes liiduvabariikides, kus ajakirjanduse majanduslik olukord on vilets.”

Kui valimiste kajastamine ajakirjanduses pole vaba, võib väita, et ka valimised ise pole vabad, sest meedia roll valimiste juures on niivõrd suur.

EALL