Pressinõukogu arutas Ruvim Soroka kaebust Rus.Postimehes 17. aprillil 2026 ilmunud artikli „”Neli sekundit – ja olete surnud: avarii süüdlane müüb autot”. Kas on olemas seadus hoolimatute ja piduriteta juhtide kohta?“ peale ja otsustas, et Rus.Postimees ei rikkunud head ajakirjandustava.

Ruvim Soroka kaebas Pressinõukogule, et artiklis on talle läbivalt nimeliselt viidatud ja enne kohtuotsust süüdi mõistetud, kuid sõna talle ei anta. Kaebaja ei ole rahul, et artikkel ja pealkiri tembeldavad teda „süüdlaseks“ (виновник), kuigi menetlus alles käib. Kaebaja ei ole rahul, et pealkiri loob temast pildi kui külmaverelisest tapjast. Samuti ei ole kaebaja rahul, et loos rõhutatakse, et tegemist oli „venekeelsete noortega“. Kaebaja hinnangul ei ole liiklusõnnetuse puhul tähtsust rahvusel või keelel ning see tundub olevat lisatud vaid selleks, et lugejates veelgi suuremat vaenu õhutada. Kaebaja ei ole rahul, et artiklis kirjutatakse irooniliselt „mustast kotist“ ja narkootikumidest, tuginedes vaid teise poole oletustele. Kaebaja väitel on see laim, mis heidab talle varju. Kaebaja märgib, et on tänu artiklis avaldatud infole auto, müügikuulutuse ja sotsiaalmeedia kohta identifitseeritav ning see seab ohtu nii teda kui ta perekonda.

Rus.Postimees vastas Pressinõukogule, et toimetuse käsutuses on linnakaamera väljavõtted, mis näitavad üheselt, et kaebaja juhitud punane auto sõitis ristmikule keelava fooritulega. Toimetuse hinnangul on tegemist ümberlükkamatute tõenditega, mis võimaldavad nimetada kaebajat liiklusõnnetuse süüdlaseks. Lisaks on loos ära mainitud kahe kannatanu ütlused, mis videoväljavõtteid kinnitavad. Toimetus selgitas, et pealkiri tugineb nimetatud tõendile, kannatanuga tehtud intervjuule, ühe kannatanu sotsiaalmeedia postitusele ja automüügiportaali väljavõttele. Toimetuse käes oleva info kohaselt on kindlustusettevõte tänaseks tunnistanud kaebaja liiklusõnnetuse eest vastutavaks. Rus.Postimees selgitas, et kaebaja on artiklis mainitud eesnimega, mis ei võimalda tema ühest tuvastamist. Loo kirjutamise ajal oli tegu juba avaliku infoga, mis liikus sotsiaalmeedia kaudu. Väljaanne lisas, et ajakirjanikul puudus võimalus loo kirjutamise ajal kaebajaga ühendust võtta kontaktinfo puudumise tõttu. Samas ei olnud võimalik kogutud info põhjal seda lugu kirjutamata jätta, sest avalik huvi on selliste õnnetuste puhul suur. Kui kontaktinfo õnnestus veidi hiljem samal päeval kätte saada, kirjutas ajakirjanik kaebajale sotsiaalmeedias sõnumi, et talle küsimusi esitada, kuid ta ei vastanud. Toimetus lisas, et kaebaja ei ole võtnud toimetusega ühendust, et oma seisukohta esitada. Keelele viitamise puhul on tegu kannatanu sõnadega ja tema nägemusega olukorrast kohapeal. Toimetus lisas, et tegu pole vaenu õhutamisega, sest kannatanu lihtsalt mainib fakti. Loos on mainitud, et kannatanu oli pahane politsei peale, kes otsustas mitte teha narkojoobe kontrolli. Toimetuse väitel ei ole loos väidetud, et noored olid narkojoobes või et neil olid narkootikumid. Müügikuulutuse pani kaebaja ise üles pärast õnnetust ja seega on ta ise teinud kuulutuse kaudu end kaudselt tuvastatavaks ja selle eest toimetus ei vastuta.

Pressinõukogu otsustas, et Rus.Postimees ei eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Pressinõukogu hinnangul tugineb artikkel avalikel allikatel ja kannatanute ütlustel. Lisaks sai kaebaja võimaluse ajakirjaniku küsimustele vastata ning see, et ta seda ei teinud, on kaebaja valik.

Pressinõukogu leiab, et artikkel ei õhuta vaenu, sest venekeelsetele noortele viitab oma kirjelduses kannatanu.