Tallinn, 21. jaanuar 2003. Eesti Ajalehtede Liit (EALL) ja Pressinõukogu pakuvad soovituse leinakuulutuste avaldamise kohta. Teema kerkib aeg-ajalt üles, hiljuti ajalehes Lääne Elu, kus 9.01 ilmus Ene Pajula arvamusartikkel “Leinakuulutused – nagu matmine nimetusse hauda”.

Sellest loost vääriks arvestamist seisukoht, et märkida surmakuulutustele lahkuni nimi, sünni- ja surmadaatumid ning matuse aeg ja koht. Nimetute surmakuulutuste vältimisega avaldaksime austust lahkunud inimesele. Seepärast soovitame avaldada surmakuulutused nimega. Kui lahkunu omaksed seda ise ei taipa, võiks kuulutuse vastuvõtja nime lisamist soovitada. Sellist praktikat viljelevad juba mitmed lehed, näiteks Pärnu Postimees, Lääne Elu ja Postimees.

************************************************

Lääne Elu arvamusküljelt, 9.01.2003

Leinakuulutused – nagu matmine nimetusse hauda

Iga on juba selline, et mu pilk langeb järjest sagedamini ajalehtede surmakuulutuste leheküljele. Pisitasa hakkavad lahkuma eakaaslasedki, rääkimata nende vanematest. Info, mida jagatakse leinakuulutuse peopesa veerandiku suurusel pinnal, võib olla päris suur ja oluline. Lääne Elus kuulutajad kasutavad vaid murdosa võimalustest, mida kuulutus pakub.
Poole aasta eest oli mu Tallinnas elav ema õnnetu, sest teate kunagise hea sõbra lahkumisest sai ta nädalaid pärast matust. See inimene oli talle olnud väga tähtis, siis aga side katkes. Ta oleks tahtnud tulla viimast austust avaldama, aga ta lihtsalt ei saanud teada. Lehes ilmus küll ligi kümme kuulutust, aga mitte üheski polnud märgitud lahkunu nime. Kaastunnet avaldati isa, vanaisa, vanavanaisa, onu jne lahkumise puhul, aga kes oli see isa, vanaisa ja onu, jäigi saladuseks. Minu meelest on see nagu nimetusse hauda matmine. On loomulik, et me ei pruugi teada kõigi vanaemade ja tädide nimesid, aga miks me siis ei küsi? Vahel saab anonüümset lahkujat identifitseerida inimese kaudu, kellele kaastunnet avaldatakse, aga kaugeltki mitte alati.

Kehvad kaastundeavaldajad

Miks ilmub Lääne Elus nii palju kaastundeavaldusi ą la Malle, oleme raskel hetkel sinuga, Kalle? Mis mõte neil on? Sellise kaastundeavalduse puhul peaksid Malle ja Kalle olema head tuttavad. Miks ei lähe Kalle ja lihtsalt ei kallista Mallet ega avalda talle suuliselt kaastunnet? Mina Mallena oleksin selle üle hoopis tänulikum. Kas oleme kehvad kaastundeavaldajad? Ei oska leida õigeid sõnu ega neid välja öelda. Lehes on lihtsam. Seitsmekümne krooni eest on kohustus täidetud.

Minule oluline sõnum jääb aga saamata – kes on see Malle, keda minagi võib-olla tunnen ja kellele peaksin kaastunnet avaldama? Torman inimesele tänaval vastu ja küsin rõõmsalt, kuidas ta emal läheb. Malle vaatab mind kui elukat – kuidas ma ei tea? Aga minu tutvusringkonnas on võib-olla mitu Mallet. Tean juhtu, kus n-ö Malle isegi ei saanud kõigile kaastundeavaldustele pihta.

Keegi peaks teatama

Mitmel pool, nt Pärnu Postimehes on tavaline, et inimese jäädavast lahkumisest teatab eelkõige perekond. Selles kuulutuses on siis tavaliselt lahkunu ees- ja perekonnanimi, naiste puhul ka neiupõlvenimi, sünni- ja surmadaatum (Lääne Elus peaaegu olematu), sest Eestis on ühenimelisi päris palju; matusetalituse aeg ning koht. Kui inimene on üksik, võiks selle teate panna kas omavalitsus, praegused või endised kolleegid ja miks mitte ka sõbrad. Võtkem seda kui viimset austust kunagi elanud, armastanud, loonud ja töötanud inimesele. Kõik me oleme seda väärt. Surmakuulutuse mõte peakski eelkõige olema teade kellegi lahkumisest, mitte et tunneme kaasa. Postimees on muide sellega hakkama saanud. Sealsetes surmakuulutustes ei ole anonüümset lahkunut.

Ene Pajula

EALL