Tallinn, 31. märts 2026. Pressinõukogu arutas Ildar Muhhamedšini kaebust Postimehes 30. oktoobril ilmunud artikli „JUHTKIRI: Islamistliku usukeskuse võit“ peale ja otsustas, et Postimees ei rikkunud head ajakirjandustava.

Ildar Muhhamedšin kaebas Pressinõukogule, et juhtkiri sisaldab eksitavaid, stigmatiseerivaid ja süüdistava iseloomuga väiteid tema poolt asutatava religioosse koguduse, selle liikmete ning tema kui koguduse esindaja suhtes. Kaebaja leiab, et juhtkiri sisaldab hinnanguid ja üldistusi, mis ei põhine kontrollitavatel faktidel ega pädevate asutuste või kohtute otsustel ning mille tulemusel kujutatakse ühendust ja selle liikmeid ohuna Eesti ühiskonnale. Kaebaja hinnangul seostatakse uute islamiusu koguduste loomist ühiskondliku ohuga ja radikaliseerumise riskiga, kuid ei esitata ühtegi konkreetset fakti ega tõendit, mis viitaks asutatava koguduse või selle liikmete õigusvastasele või põhiseadusvastasele tegevusele. Samuti leiab kaebaja, et juhtkiri loob mulje, et asutatav religioosne ühendus on seotud immigratsiooni või väliste ideoloogiliste mõjukeskustega. Kaebaja leiab, et juhtkirjas seatakse kahtluse alla Tartu ringkonnakohtu otsuse legitiimsus ning kujutatakse kohut ideoloogilise „põhimõttelageduse” kandjana. Kaebaja ei ole rahul, et teda on nimetatud seoses kohtulahendiga ning et väide on esitatud kontekstis, kus kogu eelnev tekst seostab usuvabaduse kasutamist „usufašismi legitimeerimisega” ning kujutab kohtulahendit ühiskonnale ohtliku arenguna. Kaebaja hinnangul kahjustab selline esitus tema kui eraisiku ja koguduse esindaja mainet ning seob tema nime alusetult äärmuslike ja halvustavate hinnangutega. Kaebaja meelest kujutab juhtkirjas kasutatud üldistav ja emotsionaalselt laetud keelekasutus moslemite religioosseid ühendusi kui potentsiaalselt ohtlikke juba nende olemuselt.

Postimees vastas Pressinõukogule, et juhtkirjas ei saa mahuliselt ega ole ka otstarbekas hakata detailselt tooma lugejani kõiki toimetusele ning antud juhul ka avalikkusele teadaolevaid fakte. Juhtkiri pole üheski kohas üldistavalt seostanud religioosset tegevust või islamiusulisi ekstremismiga, küll aga on viidanud teadaolevatele riskidele kaebaja asutatava koguduse osas, millele on viidanud ka siseministeerium ja Kaitsepolitsei, selgitas Postimees oma vastuses. Postimees märkis, et usufašismi mõiste tuleneb juhtkirjas eelnenud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kontekstist ning sellele järgneb väide, et põhimõttelagedusest on saanud innustust nii radikaalsema mõttelaadiga kirikuvõimu pooldajad kui ka Eesti kohtusüsteem. Postimees lisas, et loogiline tekstianalüüs näitab, et usufašistid ja radikaalsema kirikuvõimu pooldajad selles lauses on kaks eraldi kategooriat ning pole kuidagi võimalik väita, et Ildar Muhhamedšinit oleks nimetatud usufašistiks. Postimees lisas, et Eesti ametiisikutel on õigus kaaluda uue ühingu registreerimist ning ajakirjandusel on õigus seda protsessi kriitiliselt kajastada, vastupidine oleks sõnavabaduse suukorvistamine.

Pressinõukogu otsustas, et Postimees ei eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Pressinõukogu hinnangul ei ole juhtkirjas kaebaja ega tema asutatava ühenduse vastu esitatud süüdistusi, mis kujutaksid endast süütuse presumptsiooni rikkumist. Juhtkiri on žanr, milles saab toimetus avaldada oma seisukohti ja teha järeldusi. Pole ajakirjanduseetika nõuet, et juhtkirjas peaks toimetus esitama ka teise poole vastuväiteid, kui toimetus on otsustanud poole valida, nagu Postimees teinud on.

Kaebaja nimepidi väljatoomine on Pressinõukogu meelest põhjendatud, sest ta on koguduse registreerija ja esindaja. Tegu ei ole tema kui eraisiku halvustamisega.

Pressinõukogu